Lehtse keskuses asuv, ümbruskonnas hukkunud ja siia ümbermaetud punategelastele pühendatud monument avati esimest korda oktoobripühade ajal 1940. Raha koguti ümbruskonna elanikelt

Sõja ajal monument eemaldati, kuid 1951 avati samas kohas uus monument. 

1917 ja 1918. aasta sündmustest on juttu ajalehes "Võitlev Sõna" 31.10.1967 ja 5.01.1978. 10.06.1967 artikli lõpus on juttu ka monumendi püstitamisest: 

Tapa muuseumi veebilehe https://www.tapamuuseum.ee/muistised/tapa-malestusmargid/1919-langenud-seltsimehed-lehtses/ andmetel (paljuski "Lehtse Valla Infolehe" 4.06.1993 andmetel) : 

Lehtses asub kogu Eestis ainulaadne mälestusmärk, mis on püstitatud Vabadussõjas „langenud“ seltsimeestele, ehk siis meestele, kes võitlesid meie Eesti riigi loomise vastu. Asub see kivi endise pritsimaja suveaia lõunaserval kuuseheki juures.

1940. aastal, kui venelased olid Eesti okupeerinud, korjati „seltsimeeste“, Eesti vabaduse vastu võidelnute säilmed kokku, toodi Lehtsesse ja sängitati suurte austusavalduste saatel mulda eelmainitud kohas. Kondid korjati kokku teadaolevalt Kuru külast, Patikalt, Käravetelt, Rägaverest ja Kurge põllult. Lauldud ka „Internatsionaali“. Asja organiseeris esimene Lehtse miilits, petserivenelane Ivan Sitin. Räägitakse, et maetud said ühes „seltsimeestega“ ka sea- ja loomakonte, kuna Sitin ei suutnud vahet teha Lehtse ümbrusest kokku korjatud kontidel. Ta ise tunnistas seda! Üks kõnelejaid oli kohalik venelane Fatkin. Paigaldati mälestuskivi, mis ei ole identne praegusega.

Esimene, 1940. aastal kommunistide poolt paigaldatud mälestusmärk kõrvaldati Saksa ajal. 1941. aasta augustis käsutas kohalik omakaitse siinsed kommunismiideede levitajad Tamvere ja Maljutini matmispaika lahti kaevama. Tallinnast toodi kohale seal vangistuses olnud Fatkin. Kirst kontidega võeti august välja, pildistati, peeti kommunismivastaseid kõnesid. Oma eelmisel aastal peetud kõnet sunniti kordama Fatkinil. Seejärel lasti kirst säilmetega auku, valati bensiiniga üle ja põletati, kivi aga kõrvaldati. Arvatavasti kivi lõhuti ja lasti auku.

1951. aasta sügisel korrati 1940. aasta tseremooniat, käsutati kohale Pruuna kooli õpilased ja õpetajad ja paigaldati uus kivi, seesama, mis säilinud tänaseni. Siin on sütitavaid kõnesid pidanud omaaegsed partei- ja komsomolijuhid, külanõukogude ideoloogiatöötajad. Leninlike pidupäevade puhul olid pioneeride külaskäigud siia tavalised, küll korrastustöödeks, küll miitinguid ja aktusi pidama. Mõned olid isegi nutnud, sest mälestus seltsimeestest on ju püha.
Ainulaadne mälestusmärk vabastati muinsuskaitse alt alles 1997. aastal. Praegusajal aga on kivi kuulutatud vabariikliku tähtsusega kultuurimälestiseks.

Fotod 2010: