Eesti monumentide e-kataloog - Eipri Männisalu küla

Mälestuskivi avati 14. augustil 1993.

Alumine lisatahvel avati 31. juulil 1999.

Küla ajalugu

Küla ajaloost ilmus juulis 2013 raamat "Kaardimängus võidetud kaotatud küla". Seda on võimalik ka veebipõhiselt lugeda: http://issuu.com/metsman/docs/mannisalu_web.

Väike-Maarjast 10 km, põlise männimetsa ääres asus Männisalu ehk endine Naraka küla. Nüüd seda küla enam ei ole.

Esimene märge küla kohta ajaloodokumendil on aastast 1284, mil Taani päritoluga ajaloolane P. Johansen nimetas oma raamatus siinset kohta Narankayve, millest ajapikku on saanud Naraka.

Eestimaa 1725-1726. aasta adramaarevisjon märkis külas Narrack 12 peret 48 elanikuga, maad suurusega 1/2 ja 1/4 adramaad.

Räägitakse, et Porkuni mõisnik võitnud Naraka kaardimängus Pandivere mõisnikult.

Eesti Vabariigi päevil oli Männisalus 21 talu.

Tee Männisalus. Vasakul Aalbergi (Väljaotsa) ja paremal Tammaru (Nõmme) talu. Erakogu.

Külas tegutses laulu-mängu selts, maanoorte ring, kool (aastast 1883), siin elas mitmed pillimehed, korraldati mitmesuguseid kursusi, teeõhtuid, küünides peeti pidusid. 1939.a asutati oma masinaühistu. Külas oli ka tuletõrjesalk.

Harjategemise kursused 1934.a. Erakogu.

Siin elas (1920-1930-ndad) kirjanik Osvald Tooming. Tema isa oli Naraka vahtkonnas metsavaht.

1936 .a. eestindati Naraka küla nimi ja uueks nimeks sai Männisalu. Ka ajalehes "Postimees" 17.03.1936 lk 6 on vastav teade.

1949. aasta 31. märtsil moodustati kolhoos „Õitseng". Hiljem liideti see teiste kolhoosidega.

Külasse pandi elekter 1958.

Männisalus viibinud laulja Artur Rinne on lahkudes öelnud: „Tõesti, nii ilusat küla pole ma veel näinud."

Ajalehes "Punane Täht" 21.05.1964 on koduloouurimuslik artikkel Männisalu vaatamisväärsustest.

Maaparanduse käigus hävinesid õunaaiad, toomingad, tammeallee, kopli kased. Männisalu muutus suuremate kolhooside ääremaaks. Küla hakkas noortest tühjaks jääma. 1970 elas Männisalus veel ainult 4 inimest. Nüüdseks on säilinud vaid ühe talu raudkivist tallinurk.

Esimene küla kokkutulek toimus 1974. aastal Rätsepa talus, korraldaja Arno Kase. Ka edaspidistel aastatel toimus kokkusaamisi. Alates 1993 on kokkutulekud iga-aastased. Kokkutulekutel tõmmatakse vardasse riigilipp ja ka küla kollane-roheline, mis tähistab kuldseid viljavälju ja rohelisi metsi ning aasu.

Mälestuskivi saamislugu

14. augustil 1993 toimunud kokkutulekul avati endise küla keskel, allesjäänud kolme vahtrapuu kõrval mälestuskivi. Mälestuskivi avamist ja tookordset kokkutulekut kirjeldab sündmusest osavõtnud, Riivo Koppel, oma Roela koolis aastal 1994 valminud referaadis „Männisalu küla". Järgnevalt mõned lõigud referaadist (väikeste täienduste ja parandustega).

„Vanemate Männisalu küla elanike hulgas hakkas liikuma mõte, selle vana põlise küla ja elanike tähistamisest järeltulevatele põlvedele. Moodustati organiseeriv grupp, kuhu kuulusid: Helgi Moor (sünd. Aalberk), Heino Piirimets, Vilma Kruusimäe ja Salme Püss. Soov esitati selleaegsele Väike-Maarja kolhoosi juhatusele. Paluti toetada tööde organiseerimisel ja ka finantsilist abi. Peale jaatavat vastust hakati asju ajam: telliti mälestustahvel, otsiti kivi. Mälestuskivi asukohaks valiti 3 vahtrat küla keskel karjavainu serval, teeveeres. Väga vastutulelikult ja nõuandvalt abistas endisest kolhoosist Heino Kokuta. Keegi ei öelnud ära, kui organiseerijad oma muredega tülitasid. Näiteks korraldas kivi kohaleveo Männisalu maade kasutaja E. Mäesepp.

14. august 1993.a kogunes küla keskele üle 80-ne inimese. Kohal oli endisi elanikke Tartust, Tallinnast ja mujalt. Külalisteks olid vallavanem hr. Poolak, hr. Kokuta ja hr. Mäesepp, samuti pensionäridest rahvatantsurühm. Transpordi kokkutulekul osalejatele organiseeris Väike-Maarja vald, istepingid aga Triigi metsaülem A. Ling.

Vahtra all oli stendidel näitus küla elust-olust ja vanadest fotodest. Mälestuskivi kõrval kõrgus lipuvarras. Kokkutulek algas lipu heiskamisega ja „Lipulaulu" laulmisega.

Heinrich Piirimets ja Tarmo Moor. Erakogu.

Mälestuskivi kõrvale seati vanemad inimesed. Helgi Moor andis lühiülevaate küla ajaloost. H. Piirimets eemaldas kivilt katte. Nähtavale ilmus mälestustahvel:

MÄNNISALU
END. NARAKA KÜLA
1725 – 1980
31 SUITSU

Siis mälestati kõiki Männisalust pärinevaid elanikke, kes juba manalasse varisenud, leinaseisakuga. Kivi ees süüdati küünlad, see ei tahtnud õnnestuda väga tuulise ilma tõttu. H. Piirimets kõneles küla elanikest ja ametimeestest. Meelelahutuseks tantsisid Väike-Maarja nooruslikud tantsumemmed. Kõnelesid veel vallavanem hr. Poolak, kooliõpetaja A. Niinemets ja Väike-Maarja muuseumi juhataja. Väga südamliku luuletuse esitas üks rahvatantsija.

Mälestuskivi ette asetati lilli. Selle päeva mälestuseks istutasid Rein Kruusimäe ja Elmo Püss tamme. Järgnes lillede kinkimine abistajatele. Ka organiseerijatele kingiti lilli. Ette loeti endiste elanike Marta ja Elmo Reio tervituskiri. Viletsa tervise tõttu ei tulnud nad ise kohale. Ürituse lõpetasid tänusõnad kõigile ja ühislaul „Mu isamaa armas."

Kivi avamise ühispilt, kohal 62 inimest. Erakogu.

Otsustati järgmine kokkutulek korraldada järgmisel aastal, juulikuu viimasel laupäeval. Siis viimane pilk koduvaremeile ja kojusõit."

Numbrite tähendus mälestuskivil:

1725 – esmased andmed adramaa revisjonist.
1980 – külast lahkus viimane elanik.
31 suitsu – Eesti Vabariigi lõpuaastatel oli Männisalu külas 31 majapidamist.

Lisatahvel

1999 avatakse kokkutuleku raames kivil lisatahvel, millel on kiri „Narakayve 1284". Nüüdseks oli arhiivi materjalidele põhinedes kindel, et eelnevalt P. Johanseni nimetatud Narakayve ongi tegelikult Naraka küla.

Tahvli avavad Taimi ja Aina (Vahtramäed). Erakogu.

Loodetavalt tullakse Männisalu küla kivi juurde kokku ka veel paljudel järgnevatel aastatel. Siia kanti on oodatud ka kõik rännulised. Ütleb ju seda ka Männisalu hümni esimene salm:

Kas Männisalus oled sõber käind
või matkal juhuslikult mööda läind
kas kaunist kohta märgand Virumaal
kus loodusilu võlub igal aal.

2007.a kokkutulekul osalejad. Erakogu.