Aruküla külakivi avati 1. juulil 2012. Tegemist on küla taastamise alguse 300. aastapäevale pühendatud mälestusmärgiga.

Mälestuskivi asub paremal tee ääres, kui liikuda ca 600 meetrit Arukülast Kulina poole. Kolhooside-sovhooside ajal tee äärde kuhjatud põllukivid said nüüdsest uue tähenduse: suurim neist on pühendatud kõikidele Aruküla taastajatele möödunud 300 aasta vältel, iga suurem kivi kangrus sümboliseerib ühte Aruküla ajaloolist talukohta. 

Mälestuskivi avamise eelteada ilmus ajalehes "Virumaa Teataja" 5.06.2012 ja ajalehe veebiversioonis: http://www.virumaateataja.ee/865288/arukula-taastajate-auks/. Avamine toimus Kalade-Kellode-Kelude suguvõsa kokkutuleku raames.  

 
Foto. ? Mälestusmärgi avamine Aruküla taastajatele läbi sajandite Aruküla-Kulina tee ääres. Katte eemaldavad Vello Tõnso ja Vilja-Leena Kaasiku abikaasa Arne Runnel. Mälestusmärgi autor Kuno Raude.

Kuno Raude (Johan Kello lapselapselaps) kõne mälestuskivi avamisel:  

ARUKÜLA TALURAHVA AUKS

Teadlased on seisukohal, et meie Universum sai alguse 13,5 miljardit-, Päikesesüsteem 4,5 miljardit aastat tagasi. Homo perekonna vanuseks loetakse 2,5 miljonit aastat, 500 000 aastat tagasi ilmus ajaloo areenile Homo sapiens, kes jõudis Aafrikast Euroopasse 40 000 aasta eest, kus ta elas ca 10 000 aastat kõrvuti neandertaallastega, kes surid välja ca 30 000 aastat tagasi.

Eesti aladele tulid europiidse päritoluga vanimad asukad peale Jääaega. Lammasmäe ja Pulli asula arheoloogilised leiud tõendavad, et see toimus alles 10 000-11 000 aasta eest. Kas mesoliitikumist pärit Kunda kultuuri küti- ja kalamehed elasid ka tänase Vinni valla aladel, näiteks Kulinal Kunda jõe ülemjooksul, ei ole mulle teada. Ka ei ole mulle teada Aruküla esmamainimine. Küll on aga tõsiasi, et XIII. sajandi keskpaigas olid Lemmu muinaskihelkonnas olemas tänase Aruküla lähedal paiknenud Kehala, Mõdriku ja Vinni muinasasulad, et ca 1675. aastal sündis Viru-Jaagupi kihelkonnas Voore mõisapiirkonnas (esimesed teated mõisa kohta 1450. aastast) Kellode suguvõsa seni teadaolev vanim esiisa Jüri Kello, kes Gedcom`i andmetel on seisuga 25.06.2012 jätnud endast maha 29 426 järeltulijat.

1700. aastal alguse saanud Põhjasõda tabas rängalt kogu Eestit, eriti Virumaad. 1703. aastal põletasid Peeter I väepealiku, feldmaršal Boris Šeremetjev`i, kõrilõikajad ka Viru-Jaagupi kihelkonna külad, inimesed tapeti. Eesti alade vallutamisega 1710. aastal sattusid senised Rootsi provintsid Eestimaa ja Liivimaa kahesajaks aastaks Vene tsaaririigi võimu alla. Eestimaa talupojad, nende seas 1710. aastal sündinud Ado Kello ja tema isa Jüri, jäid ilmselt pärisorjadeks 1816. aastani. Sõjaeelne näljaaeg, sõjaaegne hävitustöö ja sõjajärgne katk, vähendasid rahvaarvu tänasel Eestimaa alal kolmveerandi võrra. Viru-Jaagupi kihelkonna 1249 inimesest pääses sõjale järgnenud katkusurmast vaid 496 inimest. Nende seas minu emapoolse suguvõsa  esivanemad, kes hakkasid tasapisi oma koldukoldeid taastama mahapõletatud Immesso karjamõisa kaevu ümbruses, mis paiknes tänapäeva Rakvere-Simuna ja Aruküla-Kulina maanteede ristimiku läheduses.  

Kellode suguvõsa VI. põlvkonda kuuluvad Ewa ja Johann Kello panid  oma tütarde Anna, Anu, Leena-Maria ja Miina kaudu aluse  Männikute-, Kalade-, Krüünide (eestistatult Rohtsalude)- ja Stömbergide VII. põlvkonna suguvõsadele. Johann Kello teine naine Mari sünnitas viis poega (Gustav, Jüri, Eduard, Jaan ja Johannes) ning kaks tütart (Anette ja Liisa) kellest said alguse Kellode-, Kelude-, Kaskede- ja Raudkeppide, samuti VII. põlvkonna, suguvõsad. Teadaolevalt on Ewal ja Johann`il 650 ning Maril ja Johann`il 265 järglast, kes elavad kõikides maailmajagudes, kõige rohkem loomulikult Eestis.

Ewa Klammeri, Mari Karjuse ja Johann Kello järglaste esimese kokkutuleku korraldas 1977. aastal Näsus August Kala, teise 1978. aastal Arukülas Heinrich Rohtsalu, kolmanda 1979. aastal Tudus Arno Kelu. Peale seda kuni tänaseni on kokkutulekuid  korraldatud iga kahe aasta tagant. Allakirjutanu poolt 2000. aastal korraldatud kokkutulekul avasid suguseltsi liikmed Arukülas Johann Kellole kuulunud Muti talu elumaja juures Johann Kello perekonna auks rändrahnule kinnitatud mälestustahvli ja istutasid mälestusmärgi lähedale pereisa ning tema kahte naist sümboliseerivad kolm pärna. Johann`i lapselapselaps Raely Viirsalu kirjutas selleks puhuks raamatu „Muti Juhan ja tema lapsed“. Kohal olid tookord Johann Kello järeltulijad Austraaliast, Argentiinast, Jaapanist ja Saksamaalt.

2010. aastal toimunud Kalade-Kelude-Kellode XVIII. kokkutulek kiitis heaks Raely Viirsalu idee, tähistada 2012. aastal Aruküla taastamise alguse 300. aastapäeva. Just meie esivanematele ja teistele Aruküla taastajatele läbi kolme sajandi, on pühendatud Ewa Klammeri (1849), Mari Karjuse (1858) ja Johann Kello (1843) järglaste XIX. kokkutulekul 01.07.2012 avatud mälestusmärk, mis paikneb Aruküla-Kulina tee ääres ca poole kilomeetri kaugusel Aruküla keskusest Kulina poole Suurekase kinnistul (omanik Andra Kuul). Jääajast pärit rändrahnule on Väino Kaasiku abiga paigaldatud 50x81 cm mõõtmetega poleeritud mustast graniidist plaat, millel on tekst: „300 AASTAT ARUKÜLA TAASTAMISE ALGUSEST Tänulikud järeltulijad 01.07.2012.“

Mälestusmärgi, mille lähedale Vilja-Leena Kaasik istutas esivanemate mälestuseks kaks kaske, õnnistas tema poeg, suguvõsa X. põlvkonna esindaja, pastor Toivo Kaasik.

Meie esivanematele ja kõikidele teistele Aruküla taluperemeestele pühendatud Raely Viirsalu raamatu „Aruküla talud“ esitlemine toimus sama kokkutuleku raames Aruküla Metsakirikus. On mõistetav, et raamatu ilmumine tekitas kõige enam elevust Arukülas elanud taluperemeeste järglaste seas.

Raely Viirsalu andmeil oli 1938. aastal Arukülas 59 talu. Esimese hoobi küla elule andis II maailmasõda ja  sellele järgnenud  küüditamine-kolhooside loomine, teise - Eesti Vabariigi taastamine.  Täna on Arukülas vaid üks loomakasvatusega tegelev taluperemees, Mäidu Rohtsalu! Endiste talude põllumaad on renditud võõrastele inimestele, noored on külast lahkunud. Kunagi pulbitsenud küla- ja seltsielu on hääbunud. Kurb. Jääb vaid lootus, et tulevad tagasi ajad, kus taluperemees ja põllumehe töö tõusevad Eestis jälle ausse. Teadmine, et meie esivanemad on sajandeid Arukülas ja mujalgi oma elu korraldamise eest võidelnud, et nad on tundnud rõõmu maaelu üle, peaks andma tänapäeval ning ka tulevikus jõudu ja tahet korraldada elu maal, ka Arukülas, oma esiisade vääriliselt. Nii, nagu teevad seda täna Anu ja Jaan Kala järglane Indrek Klammer Vinni vallas Voorel ja Viru-Jaagupi ümbruses ning Leena-Maria ja Jakob Krüüni järglane Mäidu Rohtsalu Arukülas. Ei ole kahtlust selles, et parema elu taastamise eest maal peavad nende meeste kõrval hoolt kandma Eestist valitud inimesed europarlamendis, Virumaa rahva esindajad riigikogus, valitsuses, vallavolikogus. 

Lõpmatu kiirustamine on jätnud kaasaegsetele vähe aega põhjalikumaks süüvimiseks oma eelkäijate tegemistesse. Ja siiski, ka seekordne kokkutulek aitas Muti Juhani järeltulijate seas kaasa sügava austuse kestmisele, vahest ka tekkimisele, oma esivanemate vastu. Kui meie rahva edasine käekäik lubab, jäävad Arukülla rajatud mälestusmärgid ja Arukülast kirjutatud raamatud kestma aastasadadeks, tuletades järgnevatele põlvedele meelde nende eelkäijate  tööd ja saatust eelnevate aastasadade jooksul.

Ning lõpetuseks. Arukülas nähtu-kuuldu viis mind mõttele: Aruküla vajab oma külaseltsi, kuhu oleksid koondunud oma huvide kaitseks vähegi aktiivsemad Aruküla, ka naaberkülade, inimesed. Ehk võtab selle koorma enda kanda Voore mees, edukas ettevõtja Indrek Klammer, või ainuke Aruküla taluperemees Mäidu Rohtsalu?"

 

Tänased fotod: