Mälestuskivi perekond Lokotaride elukohas avati 9. juunil 1967.

9. juunil 1944 toimus siin haarang partisanidele. Lahingu tagajärjel hukkusid majas viibinud partisanid Aleksander Suits ja Bernhard Kentem. Kohapeal sai surma taluperemees Nigulas Lokotar, teel vangilaagrisse (või Kiviõli haiglasse?) suri pereema Aino Lokotar.

Viru-Nigula muuseumi ja ajaleheartiklite andmetel kujunes Leida Lokotari saatus järgmiselt: Leida Lokotar sündis 27. jaanuaril 1927 vanemate esimese lapsena. Peale 7. klassi lõpetamist asus ta õppima Rakvere Naiskutsekooli. Kool jäi saabunud segaste aegade tõttu lõpetamata. Peale vanemate kaotust jäi Leida koos vanaemaga nooremate õdede hooldajaks ja aitas vanaemal majapidamist korraldada. 1949 algas kolhooside loomine. Leida asus tööle raamatupidajana (arveametnikuna). Ühtlasi oli ta ka valla vanempioneerijuht ja naiskomisjoni liige. 17. novembril 1949 tulid majja metsavennad. Leidal õnnestus naabertalusse põgeneda. Metsavennad panid maja põlema. Leida kartes, et vanaema jääb põlevasse majja, tuli teda päästma. Sellel hetkel teda tulistati ja Leida jäi põlevasse majja ja hukkus. Leida matused korraldas Rakvere Komsomolikomitee ja Maakonna Täitevkomitee.  

Ajalehes "Viru Sõna" ja "Punane Täht" avaldati mitu teemakohast artiklit: 

• 11.10.1945 - hukkunute ümbermatmine rakvere kalmistule. 
• 24.11.1945 - sunnitöölaagrite vang Õilme Mäitse meenutused (sh Lokotaride hukkumine). 
• 7.12.1950 on juttu ja foto 1928 sündinud Leida õest Lehte Lokotarist. Artiklis kirjeldatakse saadikukandidaati, kui tublit rahvavaenlaste vastu võitlejat ja tublit ÜLKNÜ liiget.
• 19.09.1964 kirjutatakse Lokotaride (fotod) ja partisanide tegevusest ja nende hukkumisest. 
• 26.05.1970 on kooliõpilastest kodu-uurijate koostatud artikkel partisan Aleksander Suitsust.
• 1.05.1975 on juttu mõnede koolide pioneerimalevatele punategelaste aunimetuse andmisest (Vasta 8-kl. Kooli pioneerimalevale Leida Lokotari nimi).  

Nõukogudeaegne versioon siinsest partisaniliikumisest ja talus juhtunud traagilisest sündmusest ilmus raamatus "Rahvatasujad" (Eesti Raamat 1965). Siin on ka fotod majast, Nigulas ja Aino Lokotarist.

Raamatu "Rakvere 1226-1976" (Eesti Raamat 1976) andmetel oli Leida peale sõda Viru-Nigula esimesi kommunistlike noori ja pioneerijuht. Samas raamatus on kirjas, et Suits, Kentem ja Leida Lokotar on maetud Rakvere linnakalmistule.

Ajalehes "Punane Täht" 15.06.1967 on ülevaade mälestuskivi avamisest:

• Miitingu avas EKP Rakvere Rajoonikomitee sekretär L. Vilson.
• Sõna võttis "Linnuse" kolhoosi esimees Lohu.
• Endiste fašismivangide nimel võttis sõna Rakvere Kaubandusliku Inventari Tehase töötaja Jaska.
• Endiste fašismivangide Rakvere osakonna esimees Õilme Lutsik meenutas aegu, kui ta saadeti võitlusülesandega siia tallu (fotol).
• Viimasena esines Lokotaride noorem tütar Evi.
• Kõlasid leinaviisid.

Avamine oli üheks osaks Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva tähistamisest.

Vasta kooli õpilased käisid sageli mälestuskivi juures. Näiteks 8. mail 1975 toimus IV-VIII klassini matk koos kontrollpostidega. Matk oli pikk ja väsitav, ilm oli palav. Matka käigus tuli täita erinevaid ülesandeid: mäest üles ronimine, kirjade otsimine, lillede korjamine jne. 

Ajalehes "Punane Täht" 11.12.1969 kirjutatakse Vasta kooli esindajate poolt pärja viimisest Lokotaride mälestuskivi juurde. 

 
Mälestuskivi Toomika külas perekond Lokotarile. Autor: Helmut Joonuks 1972. RM Fn 783:1, Virumaa Muuseumid SA, http://www.muis.ee/museaalview/2357058. 

Mälestuskivi Toomika külas perekond Lokotarile. Autor: Helmut Joonuks 1972. RM Fn 783:2, Virumaa Muuseumid SA, http://www.muis.ee/museaalview/2357059. 

Juulis 2016 oli siinne ümbrus kõrges rohus ja mälestuskivi ei olnud teele nähtav.

  

Fotod 2007-2010: