Mälestuskivi avati 17. septembril 2000.

Eesti leegionärid üritasid septembris 1944 Kadrinast läände suunduvaid punaväelasi takistada. Mitmed neist langesid, osad said haavata. Arvatavasti oli kaotusi ka punasõdurite hulgas. Millegipärast tassisid punasõdurid haavatud ja surnud eestlased vana koolimaja juurde (umbes praeguse mälestuskivi kohale teele) ja sõitsid neist tankidega üle. Nende jäänused olid kaks nädalat matmata, kuna keegi ei julgenud punavägede poolt valvatavale teeristile laipu kokku korjama tulla. (kuhu nad maeti?)

Muinsuskaitseameti arhiivi andmetel: 1944.a. Kadrina ümbruses erilisi lahinguid ei toimunud. Saksa vägede taandumisel oli siia määratud koondumispunkt ning laatsaret. 20. septembriks oli Kadrina jäänud aga ainsaks väljapääsuks Narva alt taanduvatele 300 SD ja 285. jalaväediviisile. 20. septembri õhtul tungis Kadrinasse 1222. liikursuurtükkide polk koos dessandiks (Heiki: kas mõeldud "dessandiga") ning vabastas suurema lahinguta asula. Samal öösel püüdis suurem sakslaste grupeering samast küll läbi murda, löödi eelsalga poolt aga tagasi.  

Kadrina bussijaama ees asuva mälestuskivi avamisüritus algas kell 13.30. Neeruti Seltsi andmetel oli tegemist tagasihoidliku tseremooniaga. 

Tahvlil on tekst: "Siia mulda jäid sept. 1944 eesti leegionärid, kes sõideti maasse nõukogude tankide poolt. Nad surid eksikombel, nagu elavad kuskil mõned eksikombel edasi. Hoidkem selgena oma tõekspidamisi."

Mälestuskivi eesmärk on, et lisaks siin toimunud sõjakoleduste meenutusele, mõtleksid siit möödujad ka praeguste sõdadele maailmas ja nendega kaasaskäivale kurjusele.

Ajalehes "Virumaa Teataja" 16.09.2000 avaldati mälestuskivi avamise eelteade.

Tänased fotod: