Eesti monumentide e-kataloog

Est Rus Eng Ger Fra Spa Por Ita Swe Fin Lit Lat

Lääne-Virumaa kohad

Pooleli!

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

 

Mälestussammas avati 14. juunil 1991 (50 aastat esimesest nõukogudeaegsest suurküüditamisest Eestis).

(Kas monumendi ees asuv tahvel oli seal kohe alguses?)

 

Küüditamised

Aastatel 1941 ja 1949 toimunud küüditamistest on juttu mitmetes ajalehtedes: "Punane Täht" 14.06.1988, "Virumaa Teataja" 15.06.1996, 25.03.1999, 26.03.1999, 14.06.2000.

"Viru Sõna" 13.06.1992 lehes on samuti ülevaade 1941 toimunud küüditamisest. Siin on ka info, et 14. juunil 1942 ilmusid kõik Eestimaa ajalehed mustas leinaraamistuses.

"Virumaa Teataja" 25.03.1999 avaldas üle 200 Lääne-Virumaalt pärit inimese nime, kes 1949 küüditamise käigus või Siberi hukkusid.

Head ülevaated on ka veebilehtedel http://et.wikipedia.org/wiki/Juuniküüditamine ja http://et.wikipedia.org/wiki/Märtsiküüditamine.

Ajalehes "Viru Sõna" 28.01.89, avaldati küsitlusankeet, mille abil püüti välja selgitada Rakvere rajooni represseeritud.

 

Kuhu püstitada monument?

1988 aasta ajaleheartiklites on juttu 14. juunil toimunud kontserdist Rakvere linnuses. See oli pühendatud esimese nõukogudeaegse massilise küüditamise ohvritele ("Punane Täht" 11.06.1988, 16.06.1988). 1989 algab tõsine arutelu teemal, kuhu püstitada repressiooniohvritele monument.

 

Ajalehes "Viru Sõna" 19.01.1989 teeb Rakvere rajooninõukogu rahvasaadik Ülo Niisuke ettepaneku, mille nõukogu ka kinnitas:

  • Püstitada Emumäele stalinismiohvrite mälestussammas Rakvere rajoonist küüditatute ja kohtuväliselt represseeritute mälestuse jäädvustamiseks.
  • Asetada 25. märtsil 1989.a. mälestussamba nurgakivi.
  • Kuulutada välja konkurss mälestussamba ideekavandite saamiseks ning esitada need üldsusele arutamiseks.
  • Mälestussamba ehitus finantseerida vabatahtlikest annetustest, mis laekuvad kodanikelt, ettevõtetelt, asutustelt ja ühiskondlikelt organisatsioonidelt Virumaa fondi kaudu.
  • Teha Eesti NSV Ministrite Nõukogule ettepanek kiirendada kohtuväliste massirepressioonide läbi kannatanute kahjude heastamise korra kehtestamist.

Emumäe osutus valituks põhjusel, et see on Virumaa kauneim ja kõrgeim koht.

 

Peep Kärp ("Viru Sõna" 28.01.1989) ei ole Emumäe variandiga nõus - asub rajooni keskusest Rakverest liiga kaugel, hõreda asustusega ääremaal. Inimestel oleks sinna tülikas tulla. Palju parem asukoht oleks Rakvere Vallimäel:

  • See paik on ajalooliselt seotud meie kaugete esivanemate vabadusvõitlusega.
  • Siinne pinnareljeef sobib hästi imposantse ja kaugele nähtava monumendi aluseks.
  • Suuremale hulgale Rakvere rajooni/Virumaa inimestele on siia kerge tulla.

Artikli autor teeb ettepanekud:

  • Rakvere rajooninõukogu peaks uuesti arutama kavandatava monumendi asukohta, ära peab kuulama ka avaliku arvamuse seisukohad.
  • Monument võiks olla pühendatud mitte ainult Rakvere rajoonist vaid kõikidele Virumaalt pärit stalinismohvritele.

"Viru Sõna" 21.02.1989 kiidab H. Aarla heaks monumendi tulevaseks asukohaks Emumäe - kuigi see on Rakverest kaugel (autoga siiski lihtsalt ligipääsetav), on siin alati vaikne ja rahulik ja seda sellise monumendi juurde tulev inimene vajabki! Rakvere Vallimäel on aga pidevalt palju rahvast (linnuses turistid, laululaval kontserdikülastajad) .

 

"Viru Sõna" 2.03.1989 on ülevaade ajalehetoimetusele saabunud kirjadest, kus inimesed avaldavad arvamust tulevase monumendi asukohast:

  • Rakke sovhoosi direktor Valter Lehtla pooldab Emumäge ja on nõus siia eraldama kuni 40 hektarit maad tammiku istutamiseks. Vallimäel ei pääseks monument linnuse taustal mõjule, vaatepilt muutuks kirjuks.
  • L. Videvik ei poolda Emumäge - liiga kauge ja eriti vanadele inimestele raskesti ligipääsetav. Mälestusmärk peaks asuma Rakveres. Kui Vallimägi ei sobi, siis võiks selle teha Rahvaaeda. 
  • Merileid Kanders pakub õigeks paigaks Rakvere endise Vabadussõja monumendi asukohta. 
  • A. Sammelselg arvab samuti heaks lahenduseks Rakvere Vabadussõja monumendi kunagist asukohta või siis linnakalmistut. Vallimägi ei sobi - seal korraldatakse sageli "lõbusaid üritusi".
  • Paul Falk arvab, et parim koht on Rakvere raudteejaama lähedus. Kui siin ei leita sobivat võimalust, siis võiks kõne alla tulla ka Rakvere tammik, Vallimägi või Palermo.
  • Karl Renser pakub samuti asukohaks Palermot või Alfred Stamme nimelist parki (Laada ja Tallinna tänava nurgal). Seejuures Stamme mälestuskivi peaks jääma alles - meie ole barbaarsed, et hakkame monumente eemaldama. 
  • E. Mamai arvab, et mälestusmärgi peitmine Emumäele oleks justkui "stalinismi kuritegude edasine varjamine". Ainuõige koht on Vallimägi.
  • Paul Rannik toetab samuti Vallimäge. 
  • Arvo Suuroja on samuti Vallimäe poolt. Alternatiivina näeb ta Rakvere Kastani tänava äärset tiikide ala, Tõusu tänava kanti (saaks rajada Vallimäge ja tammikut ühtseks siduva pargiosa). 

 

"Viru Sõna" 13.04.1989 avaldab kolm artiklit monumendi teemal.

Artikkel "Kuhu saab asupaiga represseeritute mälestusmärk" annab teada, et Represseeritute Liidu Rakvere osakonna asutamiskoosolekul võeti vastu üksmeelne otsus, et Rakvere rajoonist ja Virumaalt pärit stalinismiohvrite monument tuleb püstitada Vallimäele.

  • Erki Nuut ja Olav Mäe aga arvavad, et pakutud kohta monumenti püstitada ei saa, sest see jääb linnuse eelkindlustuse alla ning tulevaste tööde käigus võib segama hakata.
  • Ella Rajari toetab ettepanekut taastada Rakvere Pauluse kirik stalinismiohvrite mälestusmärgina.
  • Artiklis toetatakse ka Emumäge, Vallimäge. Palermot, Rakvere endise Vabadussõja monumendi asupaika. Uute kohtadena on pakutud Vilgu teerist (tee hargneb Vinnisse, Pajustisse ja  Injusse) ja Tõrma ringtee  äärset kolmnurkset platsi.

Artiklis "Meil on kiire" kirjutab Sirje Aavik mitmetest olulistest põhjustest, miks Emumäe on hea koht monumendi jaoks.

Kalju Saaber kirjutab artiklis "Unustame Tõrma Hiiemäe" oma arvamusest monumendi asukoha valikul. Kuna küüditamiste põhikannatajad olid maainimesed, siis ei peaks monument linnas asuma. Väga hästi sobib selleks Rakvere linna piiril asuv, juba muinasajal oluline, kuid tänaseks päevaks unustatud paik.

 

Mitmes eelnevalt nimetatud artiklis on ka küsimus, kellele on kavandatav monument pühendatud - kas Rakvere rajooni (tänase nimega Lääne-Viru maakond), terve Virumaa või kõikide Eestist pärit stalinismiohvritele?

 

Saamislugu

25. märtsil 1989 möödus 40 aastat märtsiküüditamisest (25.03.1949). Sel puhul toimus mälestusüritus Rakvere Vallimäel. Ürituse käigus avati ajutine mälestuskivi. Kivi juurde pandi lilli, süüdati küünlaid. Samal päeval avati ka Viru-Jaagupi küüditatute mälestusmärk.

Foto: Enno Kapstas, "Viru Sõna" 1.04.1989. Ajutine mälestuskivi kohas, kuhu tuleb mälestussammas. Katte eemaldavad Rakvere rajooninõukogu täitevkomitee esimees Lembit Kaljuvee (paremal) ja  aseesimees Jaan Kulver.

Foto: Enno Kapstas, "Viru Sõna" 1.04.1989. Ajutine mälestuskivi kohas, kuhu tuleb mälestussammas. Katte eemaldavad Rakvere rajooninõukogu täitevkomitee esimees Lembit Kaljuvee (paremal) ja aseesimees Jaan Kulver.

(kes kivi tegi ja tegemist rahastas? mis sellest kivist hiljem sai, millal eemaldati, kas see asus praeguse Tarva kohas?)

 

Ajalehes "Viru Sõna" 30.01.1990 kirjutatakse juba toimunud mälestusmärgi ideekavandi konkursist.(konkursi tingimused?)

Konkursi korraldasid ühisalgatusena Lääne-Viru maavalitsus, Rakvere linnavalitsus, "Memento" Rakvere Ühing ja Rakvere Rajooni Rahvarinne. Žüriisse kuulusid lisaks kohalikele esindajatele ka Kultuuriministeeriumi esindaja T. Toomemets, "Ars-Monumentaali" peakunstnik A. Mänd, skulptorid J. Soans ja A. Mölder. Ideekavandeid koos makettidega laekus kokku kuus. Võistlustöid sai vaadata kaupluse "Viru" vaateaknal. Auhinnad said: 

  1. koha ja 1500 rubla preemiat sai Allan Murdmaa ideekavand "Okaskroon".
  2. koha ja 1000 rubla preemiat sai Tiit Trummali ja Mati Karmini võistlustöö "Koda".
  3. koha ja 500 rubla preemiat sai arhitekt Kuno Raude ja skulptor Lembit Palmi võistlustöö "Põhjatäht".

Nüüd on selge, et monument püstatakse Rakvere Tammikusse. Ehitustöid alustatakse kevadel. Eesmärk on monument valmis saada 14. juuniks 1991 ehk 14. juuni küüditamise 50. aastapäevaks.

 

Monument tuleb nelja meetri kõrgune, dolomiidiga vooderdatud sammas, pronksist okaskrooniga (autori sõnul sümboliseerib see märtrikrooni).

 

"Viru Sõna" 22.01.1991 kirjutatakse viimase aja tegevusest monumendi valmimiseks. Kohtusid monumendi püstitamisega seotud asutuste juhid. Põhiteemaks oli arutlusel monumendi valmistamise rahastamine. Mälestusmärgi hind on umbes 177 000 rubla. "Ars-Monumentaal" tegeleb 60 000 rubla eest monumendi kavandamisega. Saaremaa firma "Dolomiit" teeb sambale dolomiidist osad.

 

"Viru Sõna" 23.05.1991 avaldatakse foto ehitusjärgus monumendist (dolomiidiga katmata).

 

"Viru Sõna" 20.06.1991 on nimekiri annetajatest.

 

Avamine

Avamise eelteateid ilmus ajalehes mitmeid: "Viru Sõna" 1.05.1991, 11.06.1991. Avamisürituse täpsem kirjeldus ja kolm fotot on ajalehes "Viru Sõna" 20.06.1991.

  • Mõni minut peale kella 14 asetas Viru-Jaagupi kirikuõpetaja Madis Oviir (kes ka ise on Siberisse saadetu) mälestusmärgi jalamile laeka Siberi mullaga. Meenutades sellega neid kelle põrm puhkab Uuralite taga. Ta ütles:"Ülekohtu üksiku inimese vastu võib unustada, kuid ei saa mälust kustutada ülekohut ühe rahva vastu. Kuid me ei pea mitte lähtuma põhimõttest silm silma, hammas hamba vastu, vaid peame igati püüdma istutada "ärapühitud armastuse" asemel inimestesse tagasi mõistmist, hellust ja halastust." Ta meenutas ka 14. juunit 1941.
  • Õnnistamistalituse pidasid Oviir ja Rakvere Kolmainu kiriku õpetaja E. Kivinurm.
  •  Kontserdiosas esinesid TK "Rakvere" meeskoor("Hoia, Jumal, Eestit") ja puhkpilliorkester.
  • Algselt pidi avamisüritusel osalema ka peaminister Edgar Savisaar. Ametiülesannete tõttu ei saanud ta üritusest osa võtta. Tema saadetud telegrammi luges ette Arvo Jaakson.
  • Eestimaa Rahvarinde eestseisuse liige Mati Hint rääkis meenutustest ja andeksandmisest, aga me peame ka välja selgitama, kes olid küüditajad, tapjad ja piinajad.
  • Esinesid ka maavanem Lembit Kaljuvee, Rakvere linnapea Tiit Kullerkupp, Lääne-Viru Rahvarinde nimel Kalev Korkma, Kundast küüditatute nimel Vilma Oomer, ERSP Lääne-Virumaa piirkonna esindaja Allan Lahi, skautide malevajuht Andrus Helenurm ning mälestusmärgi püstitamise eestvedaja Peep Kärp.
  • Tseremoonia sidus tervikuks ja luges sündmusekohaseid luuletusi näitleja Volli Käro.

Peale leinatseremooniat toimus represseeritute ühine koosviibimine restoranis "Rakvere". Nii avamisüritusest kui ka koosviibimisest võttis osa monumendi ideekavandi autor  skulptor Allan Murdmaa.

 

Hilisemad üritused

Vallimäel "Viru Sõna" 7.06.1990, Tammikus "Viru Sõna" 21.12.1991, 9.06.1992, 13.06.1992, 30.03.1993, 10.06.1993, 19.06.1993, "Virumaa Teataja" 29.03.1994, 9.06.1994, 16.06.1994, 21.03.1996, 22.03.1997, 27.03.1997, 17.06.1997, 27.03.1998, 11.06.1998, 6.03.1999, 26.03.1999, 26.03.1999 (Arvo Jaaksoni kõne), 11.03.2000, 22.03.2000, 31.03.2000, 6.06.2000, 7.06.2000, 15.06.2000.    

 

14. mail 1992 istutati mulda esimesed iseseisvuskevade tammed nende auks ja mälestuseks, kes on aidanud teha meist oma maad ja kultuuri kalliks pidava rahva ("Viru Sõna" 9.05.1992).

 

1999. aastal möödus 50 aastat märtsiküüditamisest. Sel puhul oli näitus Rakvere muuseumis ja ilmus ka teemakohane raamat "Küüditatud 1949. Lääne-Virumaa" ("Virumaa Teataja" 26.03.1999 (näitus), 20.02.1999 (raamat).

 

Tänased fotod:

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, oktoober 2010.

Foto: Heiki Koov, oktoober 2010. Foto: Heiki Koov, aprill 2007.

Foto: Heiki Koov, veebruar 2010. Foto: Heiki Koov, veebruar 2010. Foto: Heiki Koov, veebruar 2010.