Skulptuur "Eestimaa ärkab" avati Tapa Jakobi kiriku pargis 6. septembril 1991. See on pühendatud linnale omavalitsusõigust tunnistavate dokumentide saamisele. 

Algselt oli skulptuur kavandatud Vorkuta ohvrite monumendiks Eesti Vabariigi poolt.

Ajalehes "Tapa Linna Leht" 4.10.1990 on foto monumendi mudelist ja üleskutse aidata monumendi tegemist rahaliselt. 

 Muud artiklid: 

• "Viru Sõna" 16.07.1991 - 11. juulil 1991 andis Haldusreformi ekspertkomisjoni nimel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium omavalitsusstaatuse Tapa linnale. 
• "Viru Sõna" 17.10.1991 - teade skulptuuri avamisest. 
• "Virumaa Teataja" 16.09.2004 - skulptuuri autori Kalju Reiteli nekroloog. 
• "Virumaa Teataja" 2.05.2007 - võimalik, et seoses Tallinnas toimunud pronkssõduri teisaldamisega rikuti Kalevipoja kuju: kuju seljale tehti must rist, siis värviti lillaks ja hiljem veel tühjendati selle peale pulberkustuti. 
• "Virumaa Teataja" 3.05.2007 - lühike teade monumendi sodimisest. 
• "Eesti Päevaleht" 10.09.2013 - kunstnik Reet Ohna arvamus skulptuurist. 

• "Virumaa Teataja" 2.02.2016 - skulptuur mäkerdati punase ja oranži värviga. Vald organiseeris skulptuuri puhastamise. Ka varem on 1-2 korda aastas pronksskulptuuri rikutud. 

 Tapa muuseumi veebilehel https://www.tapamuuseum.ee/muistised/tapa-malestusmargid/eestimaa-arkab/ on põhjalik ülevaade skulptuuri saamisloost: 

"Raivo Raidi meenutusi pronksskulptuuri paigaldamisest

• Omavalitsusliku staatuse taastamise ametlik dokument Tapal kannab kuupäeva 11. juuli 1991. 
• Käisime eelnevalt sama aasta juunis Kadriorus presidendilossis omavalitsusstaatust kaitsmas koos Tapa Gümnaasiumi kirjandusõpetaja, volikogu liikme Kalju Kullaga. Lossis tegutsenud komisjon Sulev Mäeltsemehe juhtimisel pinnis meid küsimustesajuga pikalt, enne kui positiivne otsus langetati. 
• Esimene pidulik üritus omavalitsusstaatuse ennistamise puhul toimus 1991. aasta septembri alguspäevadel linnavalitsuses, mis algas ametliku tunnistuse üleandmisega. Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli allkirjastatud dokumendi andis üle tollane ülemnõukogu liige, kunagine Eesti tugevamaid kettaheitjaid ja tulevane „Eesti Loodus“ peatoimetaja Ants Paju. Õnnitlema oli sõitnud ka sõpruslinna Preetz delegatsioon Saksamaalt, linnapea Walter Rieckeni juhtimisel, kes andis linnavalitsusele üle sõpruslinnade vapi-kujutised.
• Edasi suunduti kirikuparki, kus toimus Tapa juurtega skulptor Kalju Reiteli skulptuuri „Eestimaa ärkab“ pidulik avatseremoonia. Ootamatult algas tugev vihmasadu. Tundus nagu oleks loodus tahtnud protesteerida skulptuuri asukoha vastu, mis oli otse kiriku külje all. Tõsi on see, et kuju sinna paigutamisele oldi enne seda nii poolt kui vastu, kuid linna keskel sellest paremat kohta ka ei osatud leida. Sümboolne on aga see, et kahekümnendate aastate lõpul kinnitati uue kiriku asukohaks linna keskel paiknenud vabaduseplats, nüüd paigutati sinna kirikuparki Eestimaa ärkamist tähistav taies. 
• Õhtu lõpetati piduliku einega kohvikus. Koosviibimisele olid kutsutud nii linnavolikogu, linnavalitsuse liikmed kui tollased Tapa linna asutuste juhid. 
• Meenub ka skulptuuri saamislugu, mis sai alguse aastal 1989. Idee skulptuuri tellimiseks tuli rahvasaadikutelt, kuna leiti, et Tapal praktiliselt puudusid teistele linnadele omased skulptuurtaiesed. 
• Tollane TK esimees Malle Iila käis Kalju Reiteli juures Harri Allandi soovitusel, kes teadis skulptor Reitelit kui endist tapalast. Kohtudes Reiteliga, pakkus skulptor linnale juba algselt valmisolnud kavandit (skulptor Jaak Soansi loodud kipsmudelit Vorkuta ohvrite monumendile Eesti Vabariigi poolt, muuseumi märge), ilma jalgadeta Kalevipojast, mille minikoopia Iila ka Tapale kaasa võttis.
• Saades täitevkomitee liikmetelt nõusoleku, käivitas ta siis ka kuju tellimise. Käisin selle kuju savikoopiat Reiteli ateljees juba enne valutöökotta saatmist vaatamas. See asus siis Tallinna Muusikakooli keldris. Mäletan, et ehmusin veidi, kui nägin kuju selle tegelikus suuruses. Mulle tundus kunstniku poolt hoolega kujundatud Kalevipoja meheuhkus liialt vägev ja esiletükkiv olevat. Reitel naeris selle peale ja ütles, et tugeval mehel peab kõik vägev välja nägema. 
• Kuju valas pronksi kombinaat „Ars“ oma pronksivalu töökojas. 1991 aastal valmis ka kuju alus, mille kolm kivitahku pandi paika kirikuparki suve lõpul, kuju ise aga vahetult enne pidulikku omavalitsusstaatuse tseremooniat.
• Maksma läks kogu see töö ligikaudu 10 000 rubla, mis oli tollel ajal nõukogude auto „Ziguli“ hind.
• Virumaa Teataja avaldas 17. oktoobril 1991 selle sündmuse puhul Avo Seidelbergi foto ja lühisõnumi pealkirjaga Eestimaa ärkab: „Tapa on 6. septembrist 1991 rikkam ühe omanäolise skulptuuri poolest, mis püstitati kiriku parki linna omavalitsusõigust tunnistavate dokumentide kätteandmise puhul. Skulptuuri autor on Tapalt pärit Kalju Reitel. Kes tahab taiese konkreetset mõtet ja seost Eestimaaga leida, võib pidepunkte saada Kalevipojast, kellel mõõk niitis jalad alt. Skulptuur asub paigas omal alusel, selle ümbrust veel kujundatakse. Jääb vaid loota, et Eestimaa ärkamisega jõuab selle kaardile tagasi ka Tapa linn, võrdsena teiste seas.“
• Sellega oli Tapa linn ametlikult taastanud oma omavalitsusstaatuse, mille volikogu ja linnavalitsust juhtisin ühes isikus kuni järgmiste valimisteni 1994. aastal. Selle akti põhjal muutus ka TK esimees linnapeaks.
• Kas aga skulptuur, mis kirikupargis nüüdseks juba ligi kaks aastakümmet seisab, sinna tegelikult ikkagi sobib, on jätkuvalt rahva seas vaidlusküsimus. Kindlasti vajaks see taies rohkem hooldamist. Aprillimässu ajal (2007) leidsid kohalikud „Našid“, et Kalevipoeg tuleb Tallinna pronkssõduri teisaldamise pärast valge värviga üle võõbata. See näitab ilmekalt, et teadmised Eesti tegeliku ajaloo kohta muukeelsete seas on kahjuks senini ebapiisavad."

Fotod 2010: